See oli 1964. aasta 6. veebruar, kui Innsbrucki olümpiamängude kiiruisurajal tegi imesid üks 26-aastane Tallinna poiss. See oli Ants Antson, Koplist pärit poiss, kelle aeg 1500 meetri distantsil jäi alistamatuks kõigile tollastele maailma tipp-kiiruisutajatele. Antsonist sai ajaloo kõige esimene eestlasest taliolümpiavõitja ning ainus mees, kes sel aastal Nõukogude Liidule kiiruisutamises kuldmedali tõi.
Olümpiakulla kõrvale lisandusid auhinnakappi Euroopa meistritiitel ning kaks pronksi maailmameistrivõistlustelt. Samal aastal pärjati meie meest ka maailma parimale kiiruisutajale mõeldud maineka Oscar Mathiseni auhinnaga. Antsoni edulugu oli seda uskumatum, et hilisem 33-kordne Eesti meister alustas kunagi hokiväravavahina ning jõudis kiiruisutamise juurde üsna hilja, alles 17-aastaselt. Möödunud sajandi Eesti ainsast taliolümpiavõidust möödub mõne nädala pärast küll 50 aastat.
Paljud ei tea aga, et vaid paar kuud tagasi, oma 75. sünnipäeva ajal, vaakus meie sangar elu ja surma piiril. Soolehaavanditest tekkinud kõhukelmepõletik vajas kiiret operatsiooni ning vajalikuks ostutus Antsoni kunstlikku koomasse viimine.
Kaks päeva enne jõule haiglast koju saanud Ants paraneb operatsioonist jõudsalt, käib jõudumööda kepikõndi tegemas ja hoiab positiivset joont. Mis täpselt rasked haavandid põhjustas, ei oska olümpiavõitja öelda, kuid paraja põntsu organismile võisid mehe enda arvates panna omaaegsed ebainimlikud treeningud, mida tuli Tšeljabinskis ja Sverdlovskis tihti ka 40-kraadises pakases teha.
↧