Norrast on saanud ilma suurema kärata uus tõotatud maa ja teine kodu paljudele eesti tuukritele. Rohkem kui 20 Eestist pärit elukutselist sukeldujat teeb seal tööd, mida kohalikud peavad liiga raskeks või koguni ohtlikuks.
48-aastane Marko Kaldmaa on ilmselt staažikaim eesti tuuker Norras. Tallinnast pärit mehel on käsil juba 11. kammkarbi hooaeg polaarjoone lähedal asuval Seloya saarel. Tähelepanuväärne on, et kammkarbikorjaja rasket ja mõnes mõttes eksklusiivset ametit peab Norras kõigest umbes 20 meest, kellest 12 on eestlased või Eestist pärit.
Kammkarpe korjatakse Norras ainult käsitsi ja töö toimub kuni 30 meetri sügavusel. Üks mees sukeldub kaks korda päevas, korjates põhjast nii palju karpe kui suudab. Et tegu on kalli mereanniga, mis rikneb kiiresti – karp säilib elusana üheksa päeva – korjatakse seda delikatessi täpselt nii palju, kui hetkel tellimusi on.
Teine merepõhjas töötav eestlane Norras on Erki Rätsep, kes tegutseb erinevatel keerulisematel veealustel remonditöödel. Praeguseks on 34-aastasest vägilasest saanud nii nõutud spetsialist, et ta töötab üle Norra ning pidi isegi katkestama jõulupuhkuse Eestis. Ta teeb kuni 50 meetri sügavusel kõiki veealuseid töid, alates laevaremondist kuni sadamate ja tunnelite ehituseni ja osaleb ka lõhkamistöödes.
Tuukrit varitsevad ka mitmed tehnilist laadi ohud, sest vesi – ja eriti sügav vesi – ei ole keskkond, mille jaoks loodus inimese lõi. Erki enda sõnul surmahirmu ei tunne, ta on selle võimalusega juba arvestanud. "Ma olen juba aktsepteerinud selle mõtte ja see mõte on juba algusest peale, et midagi võib juhtuda, et see on selline ala, et ma väga ei, ei, ma ei karda neid asju, et midagi juhtub, et kui ma peaks surma saama või kuskile kinni jääma, midagi," rääkis tuuker.
Ka veest väljudes pole oht lõpuni möödas. Tähelepanelik tuleb olla dekompressiooniga ehk liigse lämmastiku välja viimisega kehast, muidu võib tekkida tuukritõbi ehk mikromullidest põhjustatud insuldi laadne seisund. Et seda vältida, tõuseb tuuker aegamisi ja ootab teatud sügavustel või pannakse kohe pärast pinnale tulekut suruõhukambrisse, kus vastavaid tingimusi imiteeritakse.
Praegu on Erki Rätsep kvalifitseeritud töötama kuni poolesaja meetri sügavuses, aga tahab saada saturatsiooni-tuukriks ehk minna töötama nii sügavale kui tuukriülikonnaga üldse võimalik. Ametinimetus tuleb sellest, et tuukrid ei tule töö ajal põhjast üles, vaid elavad mõnikord nädalate kaupa vastavates veealustes elamutes, mis on rõhu all ja küllastatud spetsiaalse higamisseguga. Tegu on tervistkahjustava tööga, kus palk on astronoomiline – aastaga võib teenida vanas rahas miljoni – aga paljud sellised sukeldujad lõpetavad invaliidina. Eestlast see ei heiduta.
↧