Endine peaministrikandidaat Siim Kallas põhjendas oma taandumist sellega, et tema vastu käivitati meediakampaania seoses 100 miljoni dollari suuruse garantiikirja andmisega 20 aastat tagasi Eesti Panga presidendina. Täna on hulk inimesi, eesotsas presidendiga, meedial kõri kallal, süüdistades ajakirjanikke selles, et Siim Kallasest ei saanud Eesti uus peaminister.
Algselt paistis Kallase mälu 20 aasta tagustes sündmuste osas kadunud olevat. Kui meedia tõi päev-päevalt välja järjest uusi fakte hakkas Kallase mälu taastuma ning seitse päeva pärast esimest artiklit ilmus Eesti Päevalehes Kallase uus intervjuu, kus poliitik tunnistas, et ta vist ikkagi kirjutas garantiikirjale alla, mis oli rumal ja mõtlematu tegu. Meediatreeneritel jääb seepeale üle vaid käega vastu laupa lüüa.
"On selline lootus, et kui ma midagi omaks ei võta ja ajakirjanikele kommentaare ei anna, siis jätavad ajakirjanikud mind rahule ja meedia seda sündmust ei käsitle ja sellest ei saagi avalikku skandaali," kirjeldas poliitikute mõtteviisi suhtekorraldaja Kristi Ruul.
Aastate pärast ei mäleta aga ilmselt keegi garantiikirjade skandaali täpset sisu, küll aga seda, kuidas Siim Kallas hämamise pärast peaministri toolist ilma jäi. Igal juhul on sündinud uus peatükk Eesti suhtekorralduse õpikusse, kuhu on lähiajaloost juba sisse kirjutatud mitmed briljantsed näited, kuidas valetamise, vassimise või järk-järgulise mälu taastumise pärast on kukkunud valitsused ja oma toolist on ilma jäänud ministrid.
Neist esimene pärineb 1994. aasta augustist, kui toonane peaminister Mart Laar valetas valitsuse pressikonverentsil, et rahareformiga kokkukorjatud rublad on endiselt alles. Kui ajalehtedes käivitus seepeale rublaafäär, tunnistasid Mart Laar ja Siim Kallas 10 päeva hiljem rahareformikomitee nimel üles, et rublad on tegelikult maha müüdud.
Kuigi täna ei panda Mart Laarile tema toonast hädavalet eriti pahaks, põhjustas see 20 aastat tagasi meedias tormi. Niigi kriitika tule alla sattunud peaministrit süüdistati valetamises ja 26. septembril 1994 astus valitsus tagasi.
Valitsuse kukutas ka 1995. aasta septembris puhkenud lindiskandaal, mille peategelane oli toonane siseminister Edgar Savisaar, keda süüdistati poliitikute omavaheliste vestluste salalindistamises. Kui Savisaar otsustas vaikida ja kadus mõneks ajaks sootuks, võttis skandaal järjest suuremaid pöördeid. Lootuses Savisaart tule alt päästa, viskus naeruväärselt tšotile tema toonane nõunik ja hilisem kaasa Vilja Laanaru, kes teatas, et hoopis tema oli lindistaja, andes sellega skandaalile veel jõulisema hoo sisse.
Kuid mis oleks juhtunud, kui Savisaar oleks juba skandaali esimesel päeval avalikult tunnistanud, et jah, ma tõesti lindistasin, aga ainult oma kõnet, et kasutada neid tekste menuaaride kirjutamisel? Just sellise hägusa versiooniga esines Savisaar aasta hiljem parlamendi uurimiskomisjoni ees ja 15 aastat hiljem ühes telesaates, kus nimetas seda vana lugu nüüd mõttetuks probleemiks.
Kõige ehedam suhtekorralduslik poliitämber pärineb 2001. aasta veebruarist, kui ajaleht Kesknädal tõi päevavalgele, et peaminister Mart Laar tulistas kaks aastat varem Võrumaal pumppüssist Edgar Savisaare foto pihta märki. Samal õhtul väitis Laar avalikult, et see kõik on täielik jama.
"Ma mäletan, et ma hakkasin laginal naerma, et kui Mart Laar ütles, ma ei mäleta, et midagi sellist oleks olnud, siis kogu tema kehakeel, tema silmad, tema miimika, kaasa arvatud tema nahavärv reetsid, et ta valetab. See oli nagu kolmeaastane laps, kes ütleb, et vaas läks ise katki," meenutas ajakirjanik Ainar Ruussaar.
Kui ajakirjandus võttis keskerakonna häälekandjalt pildiskandaali kajastamise üle ja avaldas päev-päevalt esile uusi fakte, tunnistas Mart Laar tulistamise üles. Vaatamata ajakirjanduse üleskutsetele tagasiastumiseks jätkas Laari valitsus ametis kuni 2002. aasta alguse valitsuskriisini.
Mis oleks näiteks juhtunud, kui pärast Silver Meikari paljastavat artiklit "Erakondade rahastamisest. Ausalt!", oleks Reformierakond 2012. aasta 22. mail kohe kokku kutsunud pressikonverentsi, ausalt tunnistanud, et nad on teravas poliitkonkurentsis tõesti eksinud, kohe vabandanud ja sealjuures välja pakkunud ideed, kuidas nad tahavad senist hämarat süsteemi läbipaistvamaks muuta?
Ausa ülestunnistuse asemel valis Reformierakond teise tee, mis käivitas meedia ja peaministripartei ning laiemalt avalikkuse ja valitsuse vahel vihase sõja, mis kiskus alla erakonna ja valitsuse reitingu ning põhjustas üleüldise usalduskriisi. Alles pool aastat hiljem, kui pahameel liikus tänavatele, astus justiitsminister Kristen Michal tagasi ja peaminister vabandas, kuid määratu kahju oli juba tekitatud.
Kui 2013. aasta sügisel vahetati ajalehe Sirbi peatoimetajat oli vaja üksnes süütenöörile tuld anda, et lihtne personaliuudis kasvaks skandaaliks ja avakikkus kargaks peaministriparteile jälle kõrri. Nööri süütamisega sai suurepäraselt hakkama kultuuriminister Rein Lang, kes esialgu väitis, et tal ei ole Sirbiga ja sinna Kaur Kenderi peatoimetajaks viimisega üldse mingit pistmist. Mida päev edasi seda rohkem Langile meenusid tegelikud sündmused, kuid siis oli juba hilja.
↧