"Välisilm" tegi intervjuu Soome presidendi Sauli Niinistöga.
Milline on praegusel hetkel Soome majanduse olukord?
Mitte just parim võimalik. Meile ennustatakse väga kerget majanduskasvu, mis jääb alla Euroopa Liidu riikide keskmise. Seega on meil praegu veidi kiire majanduslanguse jälgede parandamisega.
Kas piisab praegustest kärbetest ja uuendustest, et majandust elavdada?
Tegelikult on meil alles praegu otsustamiseks laual väga olulisi uuendusi ning muidugi on tähtis, et need viidaks selleni, et Eduskunta võiks need kõik eeloleval sügisel vastu võtta. Selleks on olemas vähemalt hea lähtepunkt ja algus. Eks vaatame, kui paljuks neist piisab. Siiski, kui maailmamajandus ja Euroopa majandus üldiselt hakkavad paranema, aitab see suuresti Soometki, eeldusel, et põhimõttelised otsused lõpuni täide viiakse.
Kuidas inimesed võtavad vastu selliseid uuendusi? On juba olnud veidi pahameelt näiteks lastetoetuse kärpimise pärast. Kuidas sellises olukorras tagada rahva leppimine?
Usun, et viimaks soomlased siiski saavad aru. Nad on ennegi aru saanud. Meil oli, rahas mõõdetuna, palju sügavam masu 1990. aastate alguses ja siis tuli teha palju tõsisemaid kärpeid, millest siis järsku toibuti ja majandus läks tõusule. Küllap te Eestis teate väga hästi, mida tähendavad tõeliselt karmid kärped. Teiegi pidite selliseid ette võtma ja olete väga kiiresti kõige hullemast üle saanud.
Milliseid järeldusi on Soome teinud Ukraina sündmustest?
Me kõik Euroopas peame tegema nüüd uue järelduse, et tingimused on muutunud. Meeleldi oleme elanud sellises maailmas, kus võime öelda, et külm sõda on läbi ja Euroopa elab teatud viisil igavest rahuaega.
Ma ei väida, nagu oleks külm sõda naasnud, kuid täiesti selgesti oleme nüüd sellise aja uksel, kus valitseb sügav usaldamatus ja koguni Euroopa Liit ja eurooplased peavad nentima tõika, et seni valitsenud rahuaeg polnud purunematu. See on täiesti uus olukord. Kuidas see Soomet mõjutab? Kindlasti samal viisil nagu kõiki teisigi, et teatud aluspõhimõtted on mingit moodi muutumas.
Kuid nüüd kõneldakse meeleldi Soome julgeolekust, kaitsevõimestki. Mul on selles osas küll väga selge seisukoht - me peame Soomes olema otsustavad. Seda oleme alati olnud, teinud seda, mida oleme otsustanud ja püsinud väga kindlalt sellel teel. Nüüd peame hoolitsema selle eest, et meie enda kaitsejõud oleks heal tasemel, et saaksime hakkama piirkondliku kaitsega.
Siis tuleb ka otsida ning arendada partnerlussuhteid. Rootsi ja Soome vahelises kaitsekoostöös valitseb täiesti uus vaim. Seal liigutakse samm-sammult edasi. Mina eeldan, et iga järgmine konkreetne samm suurendab ka vastastikust usaldust. Sel juhul ei ole taolisel koostööl ülempiiri.
Me oleme ka NATO partnerid, head partnerid ja jätkame selle partnerluse arendamist.
Peale selle loodan ma ka, et Euroopa Liidus praegu kõlav äratuskell ärataks arutlema ka ühtse kaitse- ja julgeolekupoliitika arendamise üle.
Kuidas jääb NATO-optsiooniga, mis on Soomes päevakorral olnud Nõukogude Liidu lagunemisest peale? Kas optsioon realiseeritakse või siiski mitte?
Ma olen alati veidi võõrastanud väljendit "NATO-optsioon". Minu arust tähendab see vaid, et hoiame alles põhimõttelise võimaluse taotleda NATO liikmelisust. Kuid kui me tuleme tänasesse päeva, siis meil on valitsus, mille programmis öeldakse, et NATO-liikmelisuse taotlemiseks isegi ei valmistuta. Keegi valitsuses pole ette pannud selle programmipunkti muutmist. Selline on olukord praegusel hetkel.
Tõden jällegi, et rahva parim enesekaitseviis on olla otsustavalt enda eest väljas, otsustavalt arendada oma võimeid, olgu ta siis mille tahes liige.
Milliseks kujuneb nüüd Soome ja Venemaa suhete õhustik?
Nagu ütlesin, algab nüüd möödapääsmatult ajastu, kus Venemaa ja Lääne vahel valitseb sügav usaldamatus. Me loomulikult ei tahaks elada usaldamatuse õhkkonnas. Me oskame kaardile vaadata ja pole kuigi raske tõdeda, et Soome on Euroopa Liidu riikide hulgas täiesti erilises seisundis. Meie ühine piir Venemaaga on pikem, kui kõigil muudel Euroopa Liidu riikidel kokku.
Loomulikult peame seda tõika mõistma ja elama selles naabruses ning arendama ka seda naabrussuhet nii, et probleeme ei tekiks. See on väga lihtne. Sellest hoolimata järgime loomulikult ka Euroopa Liidu poliitikat.
Soomes on vahetumas peaminister. Kuidas see vahetus Soomele mõjub?
Rääkisime juba varem Soome majandusolukorrast ja selle nõutavaist otsustest. Mina loodan, et uus peaminister - ja nagu praeguseks on selgunud, vahetub ka asepeaminister - võtab Soome laeva juhtimise üle ja viib lõpule kõige selle, mis praegu on otsustamiseks plaanitud. Siis vaatame, kas on midagi veel vaja.
Kas olete rahul praeguse valitsuse tööga?
Praegune valitsus on sel kevadel isekeskis kokku leppinud jätkata mõningaid reforme, mis puudutavad pensione, kohalikke omavalitsusi, sotsiaal- ja tervishoiusfääri. Need on suured asjad. Olen selles mõttes nende otsustega väga rahul, et nendega tehti vähemalt ots lahti, kuid enne kui Eduskunta pole neid vastu võtnud, pole tegelikult veel midagi tehtud. Ka seepärast on uue peaministri ja asepeaministri roll väga tähtis - viia lahenduseni need asjad, millest praegu on kõneldud.
Millised tülid või tegematajätmised on meelde jäänud sellest valitsusest?
See on olnud erakordselt laiapõhjaline valitsus, mille taolisel on muidugi väga raske edasi liikuda, eriti just suurtes, komplitseeritud teemades. Need teemad on võtnud juba kolm aastat ja nagu ütlesin, pole eelnõud ikka veel päris valmis. Kui nendega ühele poole saadakse, siis pole enam palju teha.
Soome on alati olnud uhke, et ta on heaoluühiskond, heaoluriik. Kas muutuvas majandusolukorras jääb heaoluühiskond püsima ja kuidas see püsib?
Heaoluühiskond jääb hästi püsima. Kuid me tulime edukalt välja 1990. aastate alguse karmidest kärbetest, nagu ka Eesti tundub ühiskonnana hakkama saavat vägagi valusate kärbetega. See nõuab siiski teatud viisil ka inimeste sisemist kasvamist.
Heaoluriik ei tähenda, et sinu eest tehakse kõik asjad ära. Minu arust on heaoluriigi lähtepunktiks teatav leping. Kui mina omalt poolt teen ära kõik, mida minult õigusega võib nõuda, vastavalt minu tingimustele, võimeile jne ja kui mul sellest hoolimata läheb halvasti, siis tuleb ühiskond appi.
Kuid kõigepealt peab igaüks ise tundma vastutust, nii kaugele kui kanda suudab. See läheb aeg-ajalt meelest ära, kui heaolu püsib nii nagu selle aastatuhande alguses mitme aasta jooksul. See läheb kergesti meelest ära. Me inimesed oleme kord juba sellised.
↧