Märtsi lõpus avaldas ÜRO valitsustevaheline paneel raporti, mis ütleb, et üleilmse soojenemise mõjud on tõsised, kõikjale ulatuvad ja pöördumatud. See on seni kõige põhjalikum uuring, mis kinnitab, et inimkond on silmitsi suurte probleemide kui mitte katastroofiga ja selle põhjus on meie enda tekitatud kasvuhoonegaasid, eeskätt süsihappegaas. Üllataval kombel leidub isegi Eestis hulk teisitimõtlejaid, kes ütlevad, et see kõik on hüsteeria ja bluff.
Anto Raukas, Arvi Liiva, Olavi Kärner ja Arno Arrak on oma ala staažikad teadlased. Aga peale pika karjääri ühendab neid veel üks asi – nad kõik on globaalse kliimasoojenemise või vähemasti inimtekkelise kliimasoojenemise eitajad.
"Kas meil läheb soemaks või külmemaks, seda ma olen öelnud korduvalt kah, et seda teab ainult vanajumal taevas, aga kuna jumalat pole olemas, siis ei tea mitte keegi," arvab Liiva. Ta nimetab teema tõstatamist võltsteaduseks.
Atmosfäärifüüsik Aarne Männik osaleb mitme teadusasutuse moodustatud projektis, kus modelleeritakse kliimamuutuse mõju konkreetselt Eestile. Töö üks alus on ÜRO kliimamuutuse paneeli ehk IPCC raportid, millest viimane tuli välja kaks nädalat tagasi. Tema eitajaid ei mõista ning arvab, et nende skepsise murdmiseks piisaks sellest, et nad võtaks lugeda koostatud raportid.
Arvestades praegust teaduse peavoolu, on soojenemises kahtlemine radikaalne. Eesti kliimaskeptik number üks on kahtlemata geoloogist akadeemik Anto Raukas. Tema sõnul pole esiteks kindel, kas maakera keskmine temperatuur on viimase sajandiga üldse tõusnud ja teiseks, kui vaadata geoloogilises ajakavas, oleme me teel hoopis järjekordse jääaja suunas.
Kui seda vastuolu saab veel selgitada liiga erinevate mõõtkavadega – Männik kõneleb pigem saja aasta ja Raukas tuhandete aastate lõikes – siis leidub hulk skeptikuid, kes küll tunnistavad kliima soojenemist, aga eitavad inimese osa selles. ÜRO raport sedastab, et kõige kurja juur on eeskätt süsihappegaas ehk CO2, mis tekib näiteks fossiilsete kütuste põletamisel ja põhjustab nn kasvuhooneefekti.
Skeptikute sõnul räägitakse kogu aeg CO2-st ja selle kärpimisest, kuid unustatakse näiteks veeaur ja metaan, mille osa atmosfääris on tööstusrevolutsiooni algusest saati veel plahvatuslikumalt kasvanud. Rahvusvaheliselt tuntuim ja ilmselt radikaalseim eesti soost kliimaskeptik on USAs elav Arno Arrak. Keemiku ja tuumainseneri haridusega Arrak töötas omal ajal ameeriklaste Apollo kuumaanduri juures, tegutses pikalt õpetajana, huvitus pensionile jäädes kliimamuutuse teemast ja kirjutas 2010. aastal raamatu "What Warming?", eesti keeles "Mis soojenemine?".
Teisitimõtlejad leiavad üllatava liitlase Volli Kalmu näol. Tartu Ülikooli rektor, erialalt geoloog, leiab, et kliima kujunemine on palju-palju keerulisem, kui praegu massidele serveeritakse, ja inimese osa selles väiksem. "Kindlasti on selles oma roll inimesel, aga ei maksa arvata, et inimene ühe teguri kaudu suudab kõiki neid 30-t kompleksis ja kohati üksteisele vastasmõjuga kliimategureid kõike pea peale pöörata," arvab Kalm.
Kõrvetavad põuad Austraalias, erakordsed lume- ja külmalained USA idarannikul, üleujutused ja maalihked Lõuna-Ameerikas, rekordtormid Aasias, mis nõuavad juba praegu tuhandeid elusid – need on hoiatajate sõnul näited soojenemisega kaasnevast uuest kliimamustrist, kus hakkame nägema üha rohkem ekstreemseid ilmastikunähtusi. ÜRO ennustab, et sajandi keskpaigaks toob see eeskätt just vaesemates riikides kaasa vee- ja toidunappuse, massimigratsiooni ning konfliktid ja sõjad. Ainus variant seda kõike vältida, on nende sõnul kärpida kasvuhoonegaase.
Skeptikute sõnul on mulje äärmuslike kliimanähtuste sagenemisest petlik, sest moodsate vahendite, nagu näiteks satelliitidega lihtsalt registreeritakse neid paremini ja infoajastul levib teave üle ilma. Äärmuslikud olevat esinenud sama tihti ka 100 aastat tagasi, aga väljaspool konkreetset piirkonda seda ei teatud. Ka Tõravere Observatooriumi teadur ja atmosfäärifüüsik Olavi Kärner kinnitab, et inimese mõju kliimale on tühine võrreldes näiteks päikese aktiivsusega. Tema nimetab juttu inimtekkelisest kliimasoojenemisest mania grandiosa’ks ja koguni äri-poliitiliseks tellimuseks.
Ehkki vaidlus põhjuste üle on kohati vägagi kirglik, siis hetkel ametlik prognoos, mis meid looduse poolt Eestis ees ootab, ei tundu väga dramaatiline. "Meid ootab meie tulemuste kohaselt ees siis kuskil selle sajandi keskpaigani paarikraadine keskmise temperatuuri tõus ja sealt edasi enam see tõus ei ole nii järsk kui ta sajandi keskpaigani on, aga ikkagi väike tõus jääb," ütleb Männik.
Loo moraal on, et isegi kui nad kliimasoojenemisse ei usu, nõustub siiski enamik skeptikutest, et säästlik, rohelisem eluviis on möödapääsmatu.
↧